See kauaoodatud võistluste tuleproov on lõpuks käes! Millise muutuse on teinud mu keha ja kuidas ma vastu pean?

Ma lähen homme lavale. Homme! Kui ma selle nüüd kõva häälega välja ütlen, siis tõmbab päris jahedaks. Viimased nädal aega on olnud üldse selline “liblikas kõhus” tunne, reaalselt tõmbab kõhus õõnsaks, kui ma mõtlen, et nüüd ongi käes! Ma võiks võrdusmärgi tõmmata kunagiste keska eksamitega – oled õppinud ja õppinud ja õppinud ja nüüd on aeg vaadata, kas saad eksamist läbi või mitte. Kas sa oled ikka kõik teemad endale piisavalt selgeks teinud? Kas sa oled ikka enda aega maksimaalselt ära kasutanud? Kõik see suur töö ja vaev ja sulle antakse ainult see üks võimalus – üks paber, kuhu sa pead siis suutma tõestada, et sa oled tasemel.

Täpselt sama nagu nende keska eksamitega- mitte ükski kohtunik ei küsi sinult, kui palju sa oled tööd teinud või vaeva näinud, mitte kedagi ei huvita, kui palju või vähe sa panustanud oled ja kui rangelt enda dieedist ja treeningutest kinni pidanud. Sa saad laval enda paar minutit ja kõik! Kõik! Vsjo! Selle paari minutiga sa pead suutma tõestada, miks sina oled parem, kui see rivi tüdrukuid su kõrval. Vot see tõmbabki jahedaks, sest sa tead ju, et kõik on teinud tööd, kõik on näinud vaeva ja kas sa suudad millegiga, kasvõi grammivõrdki millegiga teistest parem olla. Vot see tõmbab jahedaks.

Fotograaf: Mihkel Leis (mihkelleis.ee)

Minu esimesed võistlused olid täpselt aasta tagasi ning olen terve aasta üritanud enda vormi parandada nii, kuidas suutsin. Kas see on piisav? No kurat tahaks loota küll. Ma arvan, et kõige tähtsam selle võistlemise juures ongi see, kui sul pole endale etteheiteid võimalik teha ja selles suhtes on mu meel maru rahulik. Vorm on tehtud, sinna pole enam midagi teha ja nii palju, kui mu dieedisilm veel seletab, siis vorm on võrreldes eelmise aastaga ikka konkreetselt öö ja päev. Ma poleks uskunudki, et üleüldse aastaga on võimalik nii palju ühel kehal areneda. Kas ma olen rahul? Ei kindlasti mitte, aga ma usun, et ma poleks enam paremini suutnud.

Fotograaf: Tõnu Kruusimäe
Fotograaf: Tõnu Kruusimäe
Fotograaf: Tõnu Kruusimäe

Poseerimine on pigem see, mida ma kardan. Vaene Eleri, kes peab ühest kangest eesti naisest välja võluma graatsilist kaunitari. Ma päriselt kadestan kõiki venelannasid, kes suudavad kontsadega niimoodi kõndida, et tekib tunne, et nad hõljuksid ning nende käed – no päriselt – nende käed on nii graatsilised ja liiguvad nii elegantselt… ja siis olen mina. Minu poseerimised kodus peegli ees lõppevad alati ühe suure roppuste laviiniga, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas need käed ja liigutused lihtsalt saavad olla nii puised. Ja no seda kontsade saagat te teate juba kõik – minu lemmik kontsaking on toss ja tennis. Punni, mis sa punnid, ma olin, olen ja jään lihtsaks naiseks, aga ma luban anda laval parima, et see välja ei paistaks.

Mind on üle kuhjatud küsimuste laviiniga, et millised on siin võistluste eel mu makrod ja kaloraaž ja cardio ja mida kõike. Mind ajab tegelikult natukene närvi see sipsimine ümber selle dieedimenüü, sest see on sama lamp, kui sa küsiksid minult minu jalanumbrit ja siis ostaksid selle teadmise järgi endale jalanõud. Ma korrutan kogu aeg, kui oluline on kuulata enda keha ja toimetada selle järgi, aga mitte keegi nagu ei usuks mind. Sa ei suuda ju never treenida sama intensiivsusega nagu mina, sa ei lähe ju õhtul kell 21 magama, et ennast maksimaalselt välja puhata, sa endiselt suudad enda toidulauda kontrollida ainult tööpäeviti, aga sa miskipärast tahad minu dieeti kopeerida – see on ju ajuvaba – ei? Veel vähem ma saan aru sellest, miks üleüldse täiesti tavaline inimene peaks tahtma pidada võistlusdieeti? Ja veel vähem ma saan aru, miks üldse üks täiesti tavaline inimene peaks tahtma endale lavavormi. Loe ilusti postitus lõpuni ja siis sa saad aru, miks ma nii ütlen.

Fotograaf: Mihkel Leis (mihkelleis.ee)

Aga rahuldame siis uudishimu – me oleme kaloraažiga alla tulnud 1700kcal peale ja makrosid ma jälgin nii palju, et täis saaksid rasvad 60g, valgud 125g ja ülejäänud siis süsikas. Mingit kurgiviilu ma ei poolita ja juuksekarva lõhki ei aja. Cardiot tõstsime paar nädalat enne võistlust ning selle kogusummaks sai 2,5h nädala peale. Jõutreeningutes mitte mingeid muutusi polnud (3rasket trenni – 1 vaba – 3 kerget trenni). Ühesõnaga jalgratast leiutama ei hakanud ja muutusi minimaalselt – pole põhjust muuta midagi, mis väga hästi toimib. Peep üleüldse tunneb mu keha praegusel momendil juba nii hästi, et täpselt nii, nagu ta ennustanud on, täpselt nii on ka keha reageerinud ja muutunud. Eks see treeneri ja treenitava vaheline koostöö saabki anda ainult siis tulemust, kui mõlemad on üksteisega ausad ja saavad üksteist usaldada. Kui sa ikka salaja küpsist nosid ja lisaks iseendale veel treenerile valetad, siis ilmselgelt ei anna selline koostöö sellist tulemust, nagu loodetud.

Viimane nädal siin enne võistluseid on see kurikuulus ettevalmistusnädal, kus osa seltskonda siis läheb lolliks ja kukub elu eest veel nälgima ja cardiot punnitama ja lülitab mingisugusele erimenüüle, kus välistatakse kõik soolad ja süsivesikud ja no mida kõike. Ühesõnaga vabandust väljenduse eest, aga hakkab üks debiilikute paraad, kus üritatakse kogu kuude pikkune viilimine siis ühe nädalaga tasa teha. Sorry, mind lüüakse maha selle eest nüüd vist. Anyway ja siis on see minu silmade läbi normaalne seltskond, kes üritab enne võistluseid maksimaalselt puhata, süüa tavapäraselt edasi ja lihtsalt lasta kehast see stress ja ületreening välja, et laval terve ja normaalne inimene olla. No ühesõnaga, kui sa näed laval ühte krampides vaevlevat ja tõmblevat võistlejat, siis see kuulus sinna esimesse gruppi. Kurb hakkab tegelikult, kui palju endiselt neid esimese grupi esindajaid on ja kui palju on neid kurjast vaimust vaevatud treenereid, kes julgustavad sellist jama tegema. Pole siis ka ime, et fitnessis nii palju igasugu müüte levib ja võistlemine eluohtlikuks tembeldatakse – mõne jaoks see ongi.

Fotograaf: Mihkel Leis (mihkelleis.ee)

Aga see lavavormi teema. Ma olen seda üritanud nii palju seletada, kui võimalik, aga eks see on veidi selline tuulega võidu jooksmine. Loomulikult on ilus, kui sul on kõhu peal sellised kuubikud, et juustu riivimiseks enam riivi otsima ei pea ja loomulikult on üliilus, kui su tagumik on tehtud terasest, aga lavavormis ei ole hea olla – see nagu ei jõua kohale inimestele. Lavavormis on kuradi keeruline ja raske olla ja mida lühemat aega seal ekstreemvormis olla, seda parem nii kehale kui vaimule. Minu ideaalkaal, kui seda võib niimoodi nimetada on 62kg ja kõik, mis sellest alla jääb, seal on mu kehal olla maru ebamugav. Te olete siiani ju kõik kursis, et dieet on läinud libedalt, trennid on läinud libedalt ja kummalisel kombel selle hooaja ettevalmistus on tulnud nii kuidagi muuses. Ongi! Kuni põhimõtteliselt nüüd siiani. Ma teadsin, et see väsimus ja kurnatus ja ületreening mingil momendil tulevad ja jumal tänatud, et see nii hilja tuli, aga kohal see on. Mis see siis tähendab?

Ma ei tea nüüd, kui normaalselt te mind vaatate edaspidi, aga näiteks minu eilne päev nägi välja selline, et ma magasin kuni lõunani ja ärkasin üles, täpselt sellise tundega, nagu rong oleks minust üle sõitnud. Seejärel ma võtsin üle 2h aega, et jõusaali minna, sest ma lihtsalt ei jõudnud ennast diivanilt üles ajada. Keha on lihtsalt nii väsinud, et keeldub üleliigseid liigutusi tegemast. Kui ma cardiot tegin, siis ma lihtsalt terve aja naersin, sest nii raske oli. Nagu NII RASKE! Cardio ja raske, täiesti haige. Ja itsitasin terve trenni lõpuni, sest ma ei suutnud uskuda, kui raske mul on. Mu tuju on hea, kõik on hea, aga kehal on lihtsalt nii raske. Pärast trenni ma läksin endale uusi tosse ostma (üllatus üllatus – tossud) ja proovimise ajal, saad aru, tossupaelasid on ka raske siduda. Reaalselt iga asi on praegu raske. Sirge seljaga on ka raske istuda, sest tahaks ennast lössi tõmmata. Selle asja nimi ongi lavavorm, selle asja nimi ongi see, mis hind on sellel ekstreemselt heal kehal. Ja võib ma küsin nüüd uuesti – miks sa peaksid endale seda tahtma? Mina ei saa aru…

Fotograaf: Mihkel Leis (mihkelleis.ee)

No sellest ma saan loomulikult aru, miks mina seda tahan, sest mul on vaja võistlema minna ja minu vorm peabki olema täiesti üle mõistuse ekstreemne, aga milleks sina peaksid seda endale tahtma? Ei oska öelda. Ja ilmselgelt kui Euroopakad purki saavad, siis on aeg purki panna ka see vorm. Kindlasti ma ei kavatse ennast jälle põrsaks süüa, nagu eelmine kord juhtus, aga sellise kehaga elada lihtsalt ei ole mõistlik. Tahaks ennast jälle tunda energilise ja normaalsena. Naljakas muidugi, sest kõrvaltvaatajad on kõik ühest suust kinnitanud, et nemad küll aru ei saa, et midagi teistmoodi oleks – ikka lõgistan naerda ja olen ju võrreldes keskmise mossis eestlasega ikka ülemäära lõbus, aga no ma ise tunnen, et kuidagi energiat lihtsalt ei ole. Tahaks siduda tossupaelasid niimoodi, et see raske ei oleks. Elu paar kilogrammi raskemana on ikka palju-palju toredam.

Ühesõnaga kallis naine, pane kinni see Instagram ja teretulemast reaalsusesse. Head vormi saavutada on imelihtne – pane külmik kinni ja mine trenni, aga sellist vormi saavutada, nagu võistlejatel – usu mind, selle hind ei ole seda väärt. Naudi enda veinitamisi ja naudi elu – päriselt! Ole heas vormis, aga ära ihalda midagi, mis sind tegelikult lõppkokkuvõttes õnnelikumaks ei tee.

Fotograaf: Mihkel Leis (mihkelleis.ee)

Ma mõtlesin, et ma seda teemat tegelikult ei puuduta, aga… kuna ma lubasin olla aus, siis ma olen… Minu suhe on enne võistlemisi lagunenud algosakesteks laiali ja kuna minu ideaalvormi hinnaks on see, et ma eelistan nädalavahetustel iga kell enne magada, kui seltskondlikult aktiivne olla, siis loodus tühja kohta ei salli ja mu mees on leidnud tee kallite sõprade juurde, kelle elu tippsaavutuseks on kolmepäevane pummeldamine ja külakõrtsis mõõduvõtmine. Ja kuna alkohol on suhete purustaja number 1, siis minult viis see mehe. Eks ole näha, kas peale Euroopakaid on võimalik nendest algosakestest midagi ka kokku lappida või tuleb edasi üksinda minna, kurat seda teab. Igatahes tervitused Järvamaale – et teil alkohol otsa ei lõppeks ja pohmellid teid ei murraks! Hoidke mu meest.   

Aga taaskord ma tahan öelda, et nii haige, kui see ka ei ole – see sadomaso tunne, see raske ja keeruline aeg praegu pakub mulle mingit naudingut ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Lihtsalt see kõikvõimas tunne, kui sa tead, et su keha on nii kuradi viimase vindi peal ja 95% inimestest oleks juba ammu alla andnud, aga sina ei ole see 95%, see annab sellise kõikvõimsa tunde. Lihtsalt juba trenniski olles, ma naudin seda, et see keha on nii faking väsinud ja sõdib, aga ta kuulab mu sõna ja teeb töö ära. Ma olen alati korrutanud, et kõik on võimalik, kui pea usub. Su keha suudab kõike, kui su pea usub, et see suudab – ja ei ole paremat tunnet. Kõik muu pasa ma olen enda mõtetes pakkinud ära ühte suurde kasti ja pannud riiulile seisma. Võtan selle kasti välja ja tegelen sellega peale võistluseid, kui on üldse veel millegiga tegeleda. Vot teile kihlust ja pealtnäha ideaalset elu – ei ole ka minu elu meelakkumine, aga ma ei viitsi ulguda selle pärast. On, mis on, läheb edasi.

Fotograaf: Mihkel Leis (mihkelleis.ee)

Ma lähen nüüd hakkan jälle tossupaelasid siduma ja trenni minema. Ja ilmselgelt ma naeran ka terve selle trenni, sest ma ei ole terve selle kirjutamise aja selga suutnud sirgena hoida. Viimane trenn enne võistluseid, see on vaja purki saada! Siis ma saan rahuliku südamega lavale astuda ja öelda, et ma olen teinud KÕIK!

Ahjaa… siia lõppu šokiteraapiat ja võrdlust, mida on võimalik saavutada nelja kuuga. Impossible is nothing! Siit ma alustasin enda dieediga…

 

 

 

14 thoughts on “See kauaoodatud võistluste tuleproov on lõpuks käes! Millise muutuse on teinud mu keha ja kuidas ma vastu pean?”

  1. Tegelikult võibolla kõik ei uuri su kaloraazi sellepärast, et võtta see eeskujuks vms. Mind huvitab näiteks sellepärast, et lihtsalt teada, kuidas inimene valmistub. See kaloraazi värk ongi nii individuaalne kõigil, aga sellega ma olen nõus, et see on jube, kuidas end piinatakse. Näiteks sattusin Facebookis lehe peale, kus üks bikiini võistleja (kes vist on ka treener ise vms) promob nii uhkelt,et tema enne võistlusi sööb 900kcl ja teeb sealjuures kaks trenni päevas. Ma sain shoki täitsa kui seda lugesin. Kas sellistel endal ei ole piinlik niimoodi kirjutada?? Mis tervisliku eluviisi propageerimine see on kui niimoodi ennast näljutatakse…

    1. Ha-ha, issand. Sellega meenus kohe üks artikkel mida hiljuti lugesin. Teadlased on kindlaks teinud, et näljutava inimese ajurakud hakkavad ühest hetkest üksteist sööma. Liiga kaua näljutada end, siis ehk hakkadki seda normaalseks pidama 😀 😀

      1. Ma olen alati mõelnud, miks ma täiesti pooletoobiseks muutun, kui väga piiraval dieedil olla 😀 Lihtsalt aju ei tööta no… lisaks pidev unustamine, isegi mees pahandas, et ma unustan järsku nii palju (sel ajal). Vihkasin seda kõige rohkem, täiesti võimatu elada! Ega kaua ei suutnudki.

  2. Ma teen suure kummarduse ja ütlen AITÄH selle postituse eest. Aitäh, et sa räägid asjadest enda vaatenurgast ega ülista mingit elustiili. Ma saan täielikult aru miks sa fitnessiga tegeled ja mida selles leiad, aga ma absoluutselt ei salli inimesi kes justkui kuulutavad et see on õige viis elu elada ja kõik muu on vale. Do what makes you happy ja enamikke inimesi ei teeks see elu õnnelikuks, isegi võistlejaid mitte (vähemalt aastaringselt).
    Su vormist: see on tõesti kordades parem kui eelmisel aastal oli ja mulle meeldib et isegi dieedi ajal ja võistluste eel sa hulluks ei lähe ja suudad võrdlemisi selgelt mõelda
    Ja suhetes tuleb ikka ette ka madalseise. Parimal juhul need ületatakse, halvimal juhul see lihtsalt õpetab. Enivei on sul eluterve suhtumine selle osas.
    Edu võistlustel!

  3. Hei! Soovin sulle võistlustele vett naha vahele! Oled megatöö ära teinud! Kahjuks ei saa ma ise šašlõkitükikeste väljanäitust kaema tulla aga seda põnevam on hiljem tulemusi protokollide ja pildimaterjali põhjal võrrelda 😉

    Ja veel niipalju, et liigne alkohol paraku ongi suhete ja igasuguste eesmärkide saavutamise vaenlane nr 1. Ma võiks sellest korraliku oopuse kokku kirjutada…

  4. Sinu blogi on huvitav lugeda, sest sa oled aus ja räägid asjadest nii nagu nad päriselt on. Ma küsisin su makrosid niisama, sest huvitas, mitte kopeerimiseks. Inimesed küsivad neid sinult, sest nad arvavad, et kui nad hakkavad sama kaloraažiga sööma ja samade makrodega ja tegema sama treeninkava mis sina, siis nad saavad super-vormi ehk lava vormi, aga nii see jah pole… selliseid kirju hakkab sul tulema postkasti usun et nii kaua kuni sa omad sotsiaalmeediat 😀 see võistlemine on tõesti karm ala ja kahju et seda ka kuritarvitatakse palju ära, et mängitakse lõpuks oma tervisega… usun et see punt kes nii teeb, see ala tegelikult polegi nende jaoks, et sellistesse äärmustesse minna.. ma arvan et kõige tähtsam on tegeleda fitnessiga, et olla heas vormis, tervisliku elustiiliga ja tunda ennast hästi oma kehas 🙂 võistlejate jaoks on muidugi võistlemine ja need on kaks täiesti erinevat asja 🙂 olen näinud instagramis kunagi ka inimest kes on aasta läbi enamvähem lavavormis, ei tea kui raske see võib veel olla, ei taha isegi mõelda. Aga sa oled palju muutunud peale viimast võistlemist ja näed super hea välja, hoian sulle pöialt austraaliast et saaksid esimese koha, kuigi võitja oled sa juba nagunii, edu sulle homme võistlustel ja aitäh huvitava lugemise eest 🙂

  5. Edu võistlustel!
    Oh tead, lugesin just ühte mitte-fitness-blogi, kus inimesed reaalselt on proovinud dieeti, mille kestel võib süüa 500 kcal + mingisuguseid graanuleid ja mis maksab päris palju raha. Johhaaidiiii. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, et isegi kui keegi nüüd copy-pasteb sinu võistlusdieedi kalorid ja makrod, siis see on ikkagi ülimalt tervislik valik võrreldes kõige muu sellega, mis jama netist leida võib.

    1. Paistab et sa lugesid seda Marimelli hullust nagu minagi. Inimesed lihtsalt rikuvad ära kogu oma ainevahetuse sellise näljutamisega. Ja siis imestavad et miks kaal tagasi tuli ja veel peale. Uh – kohe tigetaks ajab. Eriti kui veel môni noor endale selle eeskujuks vôtab.

  6. Palju, palju edu, kuhjaga õnne ja veel rohkem meeldejäävaid emotsioone sulle homseks! You got this (Y)

  7. Respect! Julguse eest seda viimast tähelepanekut postitada👏 Soovin Sulle palju edu võistlustel!

  8. Hoian pöialt homseks! Loodetavasti mees võtab ka aru pähe, elu sportlastega pidigi raske olema 🙂
    Taaskord on hea lugeda asjadest nii nagu nad on. Kurnatuse tunne on kahjuks mullegi tuttav sellest ajast kui olin ebanormaalselt piiraval dieedil ja nagu sa isegi oled kirjutanud, siis kaua niimoodi ei jaksa (tavainimesed lihtsalt hülgavad oma imedieedi). Kõige veidram oli, et ma unistasin, et ma saaks lihtsalt normaalselt trenni teha, see oligi viimane piisk. Polnud päris normaalne, et pidin trennis harjutusi vahele jätma, sest kartsin, et pilt läheb tasku muidu. Kui ikka räigelt piirata, siis hakkab ajudele sõna otseses mõttes – ma ei saa aru kuidas inimesed suudavad? Olla nagu lihtsalt mõtlemisvõimetu. Sul äkki nii hull veel pole 😀 Lühiajaliselt on kõige raskemal hetkel ilmselt vitamiinidest ja toidulisanditest natuke abi. Und ja toitu muidugi väga ei asenda. Ma ei kujuta ette, kuidas sportlased, kes on nii kurnatud, peavad veel selles konditsioonis mingi maksimaalse soorituse tegema (kui on vaja kuskile kaalukategooriasse mahtuda vms).

  9. Hoian täiega pöidlaid! Ja tean täpselt seda tunnet, kui istud isegi ühe koha peal ja siis tundub, et katus sõidab ja maailm kõigub…aga see on jälle selline omamoodi masohhistlik mõnu, sest tead, et siis on võistlused peagi tulemas 😀 See on ainult ajutine ja sa isegi tead seda ja see ongi see, mis sind edasi ajab liikuma! 🙂 Katsun sotsiaalmeedia vahendusel end kursis hoida, kuidas sul läheb, aga vorm on super hea ja niuke muutus et annab ikka pikalt silmad ette!
    Loodan, et su mehel ka mõistus koju tuleb ja ta sealt viinapudeli varjust välja astub… aga kul ei, siis… ilmselt on sul ka ilma temata targem edasi minna!
    Go, Kaisa! 🙂

  10. No deem gurl, suu peale sina küll kukkunud pole!! Mulle nii meeldib sinu mahlakaid postitusi lugeda ja üdini ausad teised ka! 🙂

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga