Mis kuradi enesearmastusest te jahute? Õnnelik inimene ei röögi ja märatse.

Mis kuradi enesearmastusest te jahute? Õnnelik inimene ei röögi ja märatse.

Sorry Pablo, aga let´s cut this bullshit. See feik jama, kuidas sa iseennast nii palju armastad, oled leidnud õndsuse tee või kuidas sa nii kuradima õnnelik ja rahul oled… Kuule Maali, ära aja möga. Õnnelik inimene ei röögi. Õnnelik inimene lihtsalt ongi õnnelik ja teda vähe kotib, mis väljaspool toimub.


Ma olen alati suhtunud väga kriitiliselt sellesse, kui keegi kogu aeg pasundab, kui hästi tal kõik on või kui õnnelikult ja rahulolevalt ta ennast tunneb. Miks? Sest üks tõsiselt rahulolev ja õnnelik inimene ei pea ringi röökima ja teisi veenma, et ta õnnelik on. Tundub loogiline, mis? Iga päev avalikkusele toota mingit „issand ma olen nii õnnelik, rahul ja tänulik“ – kuule keera uus plaat peale beibi. Tegeletakse konstantse enda ja teiste meeleheitliku veenmisega. Suuremad aktivistid suudavad isegi ennast tihtipeale seda jampsi uskuma panna. Eks tuhandeid kordi endale midagi korrutades võib tõepoolest uskuma hakata.

Foto: Jüri Kartul


No võtame näiteks need meeleheitlikud lahkuminejad. Meil kõigil on mõni sõber, kes taaskord lahku minnes pöörab ära. No konkreetselt pöörab ära ja läbi kõikvõimalike sotsiaalmeediakanalite on vaja pasundada, kuidas ta on „all over it“ ja „zero fucks given“, „thank you, next“ ja kuidas tema on oma eluga nii hästi edasi läinud jne jne. Ja siis seda tuleb söögi alla ja söögi peale – mingil momendil klõpsad ta nimel „unfollow“, sest sa ei viitsi lugeda enam neid sügavamõttelisi postitusi, kuidas tal on nii ükskõik.


Tal on nii ükskõik, et ta viitsib iga jumala päev võtta aega tervele maailmale kuulutamiseks, kuidas tal on ükskõik. No minge metsa, ausõna. Kui sa enda eksist nii üle oled saanud ja teda taga ei nuta, siis usu mind – sul oleks tema nimigi meelest läinud, rääkimata sellest, et sa teed mingeid postitusi ja räägid ainult lakkamatult temast. Tundub loogiline? Maali, sa oled katki ja see on täiesti okei. Päriselt ka on. Tee ennast korda ja kõik laabub… Aga ole pai ja ära pasunda mingit jama.

Foto: Jüri Kartul


No siis on need feik pohhuistid muidugi. Oi nad on mu enda täielikud lemmikud. Ma selles suhtes annan alati au, et nad peavad ikka kõvasti ringi kaevama internetis, et leida neid sügavamõttelisi tsitaate ja illustreerivaid pilte ja mida kõike. Ulme. Ja siis peksab uksest ja aknast sisse, kuidas tal on nii ükskõik, mida keegi arvab, tal on nii pohhui, teda vapsee ei huvita ja siis ta leierdab ja leierdab ja leierdab… sama plaat, different day. Paaaablooooooo! Halloooooo? Me teame kõik, et sa oled esimene, kes varbaküüsi närima hakkab, kui mingit heiti saab. Sa oled lilletups, mitte pohhuist. Ja lilletups olla on ka täiesti okei. Milleks see etendus? Aga korruta korruta endale, äkki ükspäev hakkad ise ka uskuma seda pohhuismi jampsi.


Ahjaa. Ja siis need ideaalpaarid – teate küll neid. Mesinädalad, fantastiline kihlus, okseleajavad romantilised pildid, rooside mered, uhked kingitused ja KABOOOM! 3 päeva hiljem, suhe on läbi. Mida perset. Taaskord, kui suhe on kindel, kõik on päriselt ka ilus, siis sa ei pea röökima teistele sellest ja eksponeerima igal võimalikul juhul, kui täiuslik kõik on. Asjad toimivad iseenesest. Ma alati mõtlen neid „meie koos vannis uppumas rooside merre“ ja „issand, romantiline õhtusöök kuuvalgel“ asjade peale, et emm… olukord oli nii hingematvalt romantiline ja ilus ja siis sa krabasid välja enda nutitelefoni ja tegid pilte? Või mismoodi see nagu käib. Juba see toob veits sellist kummalist lehka ninasõõrmetesse. Pablo, meil on probleemid. Veits hull, veits hull.

Foto: Jüri Kartul


Suurem osa neist ideaalpaaridest kuulub ka kategooriasse „sarisuhtesõltlased“. Nad on nii metsikult õnnelikud ja armunud iga poole aasta tagant. Tuleb jälle uus unistuste kaaslane ja see romantiline bullshit hakkab otsast peale. Rooside mered, kuupaisted, lõputu tänutunne ja armastus, uus eneseleidmine ja KABOOM jälle otsast peale. Huhh, see armastus on ikka nii ilus. Kuradi suured südamed ikka, kes nii tihti ja nii suurelt armastada kõiki jaksavad.


Eraldi nähtus on muidugi need paksud, kes röögivad, kui õnnelikud nad paksudena on. No aplaus. Nii õnnelik, et igal õhtul nutame patja ja kirume ja vannume, et mehed on sead, et neid ei hinda ja kuidas ühiskond on ikka nii metsas ja tegelikult loeb sisemine ilu – miks keegi seda ei märka? Ei Maali, sa ei ole õnnelik. Su tervis on metsas. Sa ei jõua enda lapsega sammu pidada. Sinu kõrval on inimestel ebamugav istuda, sest su puus pressib neile peale. Suvel su jalad käivad omavahel kokku ja tekitavad higistades ebamugavust. 

See, milline inimene otsustab olla – paks, peenike või kurat teab mis, on muidugi igaühe vaba valik, aga lõpetame selle enesearmastamise jampsi siinkohal ära. Sa ei teeks endaga nii, kui sa ennast armastaksid. Vastik inimene olen – ütlesin “paks”, viisakas oleks olnud kirjutada korpulentne või ilustada tegelikku olukorda kuidagi viisakalt lilleõiekestega. Aga milleks? 

Rasvumine on haigus, mis vaevab tervelt 1/5 eestlasi ja on 26% surmade põhjustajaks. Kui sa taod rusikatega vastu rinda ja väidad, et sa oled õnnelik, siis Maali, sa oled peast haige inimene. Võta vastutus ja võta omaks, et sa oled lihtsalt laisk ja sind ei koti sinu tervis. Aga ajada ülesöömist ja liikumatust selle kaela, et sa armastad ennast sellisena, nagu sa oled, ja oled õnnelik, siis fakkjuuu! Pane järgmine sardell põske, mul savi, aga ära aja seda jampsi, et sa ise sardelli meenutades õnnelik oled.

Foto: Jüri Kartul


Veel üks grupp enesearmastajaid – alkoholigurmaanid. Sa armastad ennast ja premeerid ennast igal õhtul pokaali veini või klaasikese kangega. Alkohol on tore asi, uskuge mind, ma olen viimane inimene maamunal, kes karsklaseks hakkab. Aga Maali, kui sa iga jumala õhtul veini sisse ajad, siis sa ei ole gurmaan. Maali sa oled joodik, vaata peeglisse nüüd! Kui sa naudid enda seltskonda ainult tongis peaga, siis sul on probleem. Sina naudid enda pokaali uhkes korteris uhkes kleidis, külaparm naudib enda pudelit kusest lehkavate riietega bussijaamas – aga joodikud olete te mõlemad. Mõlemad on elunautlejad. Olete te tähele pannud, kui paljud löövad igal õhtul klaasikesi kokku ja „tähistavad elu“… Mida sa tähistad täpsemalt?


Ja siis need enesearmastajad, kes on viinud enda välimuse ikka vapsee ekstreemsusesse. Selles suhtes mul on täiesti ükskõik, kuidas keegi ennast tuunib või mitte või kui karvased ja kollid keegi on, aga vot sellist asja ma ei kannata, kui röögitakse enda „allnatural“, „maalähedane“ jms bullshit keissi. Okei Maali, eriolukorraga läks veits lappama ja sa oled nüüd üleni karvane, väljakasvanud juuste ja ilma igasuguste pikenduste ja asjadeta – no väga nunnu, eks sa ole.

Aga taguda taaskord endale rinnale ja märatseda, kuidas sina oled nii naturaalne ja kuidas ülejäänud maailm on nii feik ja plastik. Kuule, korja enda kaenlaalusekarvad nüüd kokku ja pühenda enda energia kuskile mujale. Oled õnnelik kollina? Aga palun ole, miks sa märatsed? Okei, suurem osa eesti naistest näeb igasuguse pimpimiseta ka väga head välja, aga ega need ei kipu märatsema ka. Märatsevad just need, keda nähes peeglid purunevad.

Foto: Jüri Kartul


Nüüd on kindlasti mingi seltskond Pablosid ja Maalisid näost rohelised ja näpud kihelevad nii mulle juba midagi mürgist kirjutada. Arusaadav. Päriselt. Tõde ongi valus ja valu aitab vaigistada rünnak. Aga noh, nagu ma juba eespool ütlesin, siis ega see röökimine väga tulemust ei too. Sa oled endiselt Pablo ja ma ma olen endiselt Kaisa… ainus vahe on see, et ma ei feigi pohhuismi.


Ilusat nädalavahetust.



21 thoughts on “Mis kuradi enesearmastusest te jahute? Õnnelik inimene ei röögi ja märatse.”

  • Alati loen su blogi, muie näol. Sul on nii selge mõtlemine ja sa ei lase end mõjutada teiste võltsmaailmast. Su blogi lugemine on omaette nauding. 😌👍

  • Ma pole vist elu sees ühegi postitusega nii nõus olnud nagu sellega siin!!! No kohe ausalt!!! Minu IG listis on küll igast kategooriast keegi esindatud ja tõesti, vahel on tahtmine unfollow panna, aga siis olen mõelnud, et tahaks näha kui kaua ta viitsib ja no vahest tuleb sealt häid pärleid ikka, nii et naera puru (loe: ma mõtlen, et APPPPIII, kas sa tõesti oled nii napakas :D)

  • Ma vaatasin juba ammu, et need läikivad hõbedased kingad on väga kihvtid. Kas on teada ka päritolu? 🙂

  • Jutt jumala õige! Olles ise olnud nii paks kui väga heas vormis, siis isegi kui paks on paksuna õnnelik ja rõõmus, on ta saledana veel õnnelikum ja rõõmsam-100% ! Ja see tänulikkuse jutt….ma olen ka paljude asjade üle oma elus sitaks tänulik aga mind ajavad öökima need, kes iga päev miljon stoorit instasse postitavad, kuidas nad on tänulikud sõprade, tänulikud söögi, oma laste, oma mehe, elu hetkede ja mille iganes muu üle 😆 Ole tänulik ja ongi normaalne heade asjade eest elus tänulik olla aga ma ei saa aru, mis trend see selle pasundamisega on? Vägisi tekib tunne, et suhkrustatakse midagi, mis tegelikult üldse nii hea ja ilus ei ole.

  • Meenub kohe PP, kes koguaeg avalikult teisi veenab kui rahul ta nüüd eluga on. Ja iga natukese aja tagant tuleb välja, et ta ikka ei olnud õnnelik ja NÜÜD on hoopis.. Ma ei teagi kedagi, kes nii hullult end koguaeg õigustab ja iseend veenab, et on rahul endaga. See sisemine ebakindlus paistab alati siis välja, kui keegi ei kiida takka ta mõtteid, vaid arutleb teise nurga alt. Ma ei mõtle, et keegi solvab, vaid lihtsalt avaldab teispidist arvamust. Siis tuleb PP poolt lausa kummaline ära panemine ja paistab välja kui habras see ta enda ümber loodud kiht on. Nt see kehakaal – on jah veits jämedam kui enne. Aga oh my god mis õigustamise romaan selle ümber on tehtud. On ju näha, et ta ei ole sellega rahul ning ei peagi olema. Miks koguaeg öelda, kui õnnelik ma nüüd oma 20 lisakiloga olwn. Või olen ma asjadest valesti aru saanud?

  • Olen kahe käega poolt ja samal arvamusel. Tore on vaadata siiralt õnnelikke inimesi – nad on kohe kuidagi teistsugused, rahulolevad, rahulikud. Ja siis on need supermuutujad, kes on mingil X põhjusel leidnud oma elu õnne ja rahuolu. Sealjuures kostab nende endi jutust ja väidetest pidevalt läbi natukene rahulolematust ja ka teiste arvustamist. Olen kunagi olnud olukorras, kus mainisin tuttavale, et olen oma eluoluga rahul ei seetõttu ei vaeva end teemaga millest ta kümne sõrme ja varbaga kinni hoidis ja pidevalt ketras, mille peale sain pahameele laviini osaliseks, et KUIDAS MA IKKA RAHUL SAAN OLLA. Samuti meenus nagu ühel teiselgi kommenteerijal PP sellise jutuga ja natukene vähem tuntud blogija, kes varem pidas mingit kaalulangetusblogi ja siis järsku ilmus välja jutuga oma buliimiast ja ravist ja sellest kui õnnelik ta nüüd on. Kahjuks tundub tema jutt ja teod rohkem nagu vajadus kellelegi midagi tõestada või nagu mingisugune sisemine kriis, sest jutus on meeletult palju vastuolusid tema eelnevate juttudega.

  • Ma arvan, et see iga asja eest tänulik olemine on ka justkui bränd, osa sellest, mida üritatakse müüa: näiteks minu lugu märkmikku või eesmärkmikku. Sama asi õnnelikkusega, üritatakse müüa jälgijatele teatud tooteid/teenuseid, mis peaksid siis õnnelikuks tegema. Jah, seda inimest võivad aroomiküünlad või telefonitagused päriselt ka õnnelikuks teha, aga õnnelikkus esiteks ei ole tihti seotud füüsiliste asjadega ja teiseks ei ole universaalne igaühele.

  • Kaisakas! Sinu ausus pani minu perse diivanilt kerkima… Ja kõik on üliaus! Enda peeglist vaatamine on valus, eriti ausalt, aga vajalik, et areneda ja päriselt rahu ja uhkust tunda enda üle 🙂 jätka samal rajal ja lajata ikka edasi… Väga motiveeriv 🙂

  • Avastasin ka selle blogi siin ükskord, no kontoris ei saa seda lugeda…tahaks hullema kajaka maha panna aga ei saa, sest teed ju `´tööd´´ 🙂 aga need teemad on ikka nii õiged. Jätka, palun….ootan juba uusi postitusi 😀 WHOOP-WHOOP!

  • 100% nõus. Minu tutvusringkonnas on veel paar sellise kategooria esindajat, kes seoses koroona-jamaga on “nii rahulikud” ja “üldse ei paanitse” ja kelle “elustiil ei ole üldse muutunud”. Mis iseenesest oleks ju tore, aga see õigustamine kordus igapäevaselt, “parimatel” päevadel mitu korda päevas, ja sealt kumas paanitsemine niimoodi läbi , et endal tulid ka külmavärinad peale. Nii armas, et sa nii rahulik oled. Jajah, psühho, jajah.

  • Ma iga kord nii ootan su postitusi ja see on samuti naelapihta. Mõnusalt terav ja aus. Nõustun kõigega ning nagu ikka on see sulle nii omapäraselt mahlaselt kirjutatud. Oleks sinusuguseid vaid rohkem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga