Kas ma läksin jälle paksuks? Kuidas dieedist väljatulek mulle mõjunud on ja mis minust üldse saanud on?

Kas ma läksin jälle paksuks? Kuidas dieedist väljatulek mulle mõjunud on ja mis minust üldse saanud on?

Teate, aus vastus on, et läksin jah! Päriselt läksin. Mida ma siin keerutan? Ma olen seda dieedist väljatulekut teinud küll ühtepidi ja küll teistpidi, aga tulemuseks on poole aasta pärast ikka ja seesama. Kas ma pole siis mitte midagi õppinud? Olen küll. Seda, et minu kehakaal ja rasvaprotsent on ülioluline just kolmandatele inimestele ja kui mul oleks võimalik midagi muuta, siis ma ei muudaks mitte essugi. Ja täpselt nii ongi. Aga tavai, mis kurat siin vahepeal siis toimunud on?

Nagu te teate, siis kevadhooajal õnnestus mul kuidagi läbi ussim… noh teate, selle samuse, teha ära megavorm. Ma siiamaani vaatan pilte ja ihukarvad tõusevad püsti. Kes mu käekäiguga rohkem kursis on, siis teavad täpselt, kus kuradima mudaaugus ma omadega olin ja mulle jääb natukene siiamaani müstikaks, kuidas lõpus kõik nagu iseenesest laabus. Mul õnnestus teha täiesti põhjas ära käies tippvorm. Kurat ma olen uhke enda üle – päriselt ka olen. Ma õppisin ära, et isegi, kui sa mul murrad ära mõlemad käed, siis ma tõmban sulle ikkagi kannaga näkku ja vot nii ongi 😀 Mind ei murra! Booooyaaaaaa!

Portugali Diamond Cup – huuuh, jälle külmavärinad. Ma panin selle kinni, lihtsalt pika puuga kinni ja vsjo. Ülikõva. Pidin selle kohta ju eraldi postituse ka tegema, aga teate… Kui te olete viimased 6 kuud dieeti pidanud ja sõna otseses mõttes vere ninast välja tõmmanud, siis esimese asjana lendas nurka minu telefon ja läpakas, sest ma tahtsin ülekõige lihtsalt elada. Lihtsalt tulla tagasi niiöelda normaalsesse ellu ja jätta kõrvale kõik. Ma tahtsin lihtsalt olla. Dieedi viimased nädalad mind hoidiski elus mõte sellest, et see kuradima rong jääb seisma ja ma saan lõpuks ometi maha astuda – ma saan lõpuks ometi istuda sõpradega maha, ilma, et ma tunneks igal pool toidu lõhna ja ma ei pea näpuga rida ajama igasugustel makrodel ja mikrodel ja ma saaks lihtsalt olla. Lihtsalt olla.

Palju on minu käest küsitud, et kuidas kurat need Euroopakad siis nii metsa läksid ja kuidas oli mul võimalik nädal hiljem Diamond Cup kinni panna? Tundub ju täiesti ebaloogiline. Tegelikult mitte. Lühidalt kokkuvõttes ja lihtsalt seletades olin ma EMi kohtunike jaoks liiga lihaseline ja liiga kuiv. Maitse asi. Puhtalt maitse asi. No tegelikult neil oli ju õigus, mu vorm oligi sitaks kuiv ja sitaks hea. Kui teised olid trenni teinud näitsikud, siis mina olin faking terminaator. Peale Euroopakaid mul oligi sekundiks nagu põlved alt löödud – eluvorm, haigelt hea etteaste, kõik ideaalne, aga minust eespool on naised, kes minu loogika järgi oleksid pidanud veel mõne aasta trenni tegema ja mõned kilod rasva veel maha koorima. Te võite ise ka ette kujutada, kui kulm kortsus ma hiljem lavapilte vaatasin ja mõtlesin, et mida kuradit siin nüüd siis toimub. Kuidas kurat mul õnnestus eelmine kord täieliku rääbisena saada parem koht? No täiesti ebaloogiline.

Ma mäletan liiga hästi seda, kui saatsin Raigo lava taha tulemusi vaatama ja ta tuli sealt tagasi ja raputas pead. Ma olin täiesti kindel, et ta tegi nalja. No see ei saa olla, ma ju nägin teisi enda kõrval… Ma ju nägin neid kõiki, nad olid minust valgusaastate kaugusel. Viskasin kontsa jalast ja läksin ise lava taha pabereid lappama ja tõsi – minu nime polnud. Ma ei saanudki finaali. Ma vaatasin Raigole otsa, täiesti tühja pilguga… oota mida kuradi asja? Ma ei suutnud uskuda, läksin spetsjomm veel lava taha mingite asjapulkade käest küsima, et kas nad on ikka täiesti kindlad? Ja nii oli. Täpselt nagu oleks jalaga näkku saanud, aga valus ei olnud. Valus vist ei olnudki selle pärast, et ma teadsin, et siin peab ikka midagi väga mäda olema või hinnatakse mingite X kriteeriumite järgi, sest no see ei saa olla. Vot sellepärast ongi vaja endast alati välja pigistada see 101 ja sinna otsa veel pool protsenti ja olema iseendaga täiesti rahul, et isegi kui keegi sulle tõmbabki sõna otseses mõttes jalaga näkku, siis poleks valus. Täiega normaalne moraal, aga nii on.

Portugali võistlustele ma läksingi sellise külma närviga. Minu jaoks olid ikkagi kõige olulisemad võistlused Eesti omad – teate küll, kodupublik, kõik need emotsioonid… gaaddeem see kõik oli nii äge lihtsalt. Igatahes Portugalis nö treeninglaagris kuivades ma vaatasin päevast päeva enda peegelpilti, mis läks aina kuivemaks ja kuivemaks ja kurat, see kuninganna tõstis minus pead. Ma olin lõpuks ometi iseendaga rahul. Mu keha oli võimas, mitte ühtegi grammi rasva ja tonnide viisi lihast, kõik joonistus nagu õpikust. See vorm oli veel jõhkram kui Euroopakatel, nagu veel-veel jõhkram. Mina enam paremaks polnud võimeline ja ma kurat teadsin, et ma olen sigahea – ja isegi kui kohtunikud poleks minuga nõustunud, siis ma oleksin ise ikkagi endaga olnud rahul. Vist lõppude lõpuks ongi kõige tähtsam anda endast maksimum ja siis nautida lihtsalt kogu seda võistlustetralli. Nutta – õnnest või kurbusest, aga olla enda tehtuga rahul.

Okei, ma jälle unustasin ennast korraks. See Portugal lihtsalt… see jääb mulle eluks ajaks meelde. Kogu see tripp tüdrukutega, kõik see segadus mu eraelus, mingisugused draamad ümber dopingu… ahjaaa. No päris koomiline on kuulda enda kohta mingeid õelaid kõlakaid, kuidas ma olevat tarvitanud küll ühte ja küll teist ainet ja kuidas mu isa pidavat mind varustama mingite Soomest pärit X ainete ja ma ei tea millega. No pühadevägi – kellelgi olid ikka korralikult mingid rohud võtmata. Ei rahustanud neid hullusid maha isegi see, et mind kontrolli saadeti. Kuidagi üleüldse nii palju õelust sai sellel kevadel kogetud. Eks suuri laevasid saadab ikka kajakate kisa, aga ma ikkagi ei saa aru sellest lõputust õelusest.

STOP! Päriselt. Atsurr, teeme korraks siin pausi. Mis kuradi värk selle õelusega on? Kui sa näed tänaval kena naist, siis miks sa ei võiks talle lihtsalt öelda, et ta näeb täna kaunis välja? Miks kurat sul on vaja talle elu eest kaugelt kiviga äsada või jalga ette panna? Ei päriselt? Oled sa kunagi spontaanselt kellegile võõrale midagi ilusat öelnud? Statoili klienditeenindajale, et tänane teenindus oli eriti tasemel? No mida sa fakk krimpsutad kulmu, kui midagi head näed? Ma võib-olla olen veits lillelaps, aga kui ma näen endast paremas vormis naist, siis ma lendaks kohe peale ja uuriks, et äkki ta saab mulle võib-olla natuke nõu anda või mida iganes, selle asemel, et küüsi närida ja mingit sitta pritsida. Kurat, kui sa oled sitt, siis õpi sellest midagi, mitte ära süüdista tervet ülejäänud maailmat ja ürita vigu teistes leida. Opppaaa, saigi öeldud. Palun, aitäh. Ära ole jobu, ma palun sind lihtsalt. Ära ole! Jobud ei ole lahedad.

Ma iga kord ikka itsitan, kui lappesse mul need teemaarendused lähevad, kui ma istun maha ja lihtsalt hakkan trükkima. Tahtsin ju rääkida üldse sellest, et „Issand jumal, see fitnessi Kaisa on niiiiiiii palju juurde võtnud“. Tavai, mis keiss sellega on siis?

Minu lavavorm +15kg. Olge lahked.

No vaatame ajas tagasi – peale esimest dieeti – teate küll, kuulsad Fitmodel Projekti ajad. Noh, see oli nagu üks sahmakas külma vett. Kuna treenerid olid ammu rahadega tuulde tõmmanud ja neil puudus igasugu huvi minu tulevase käekäigu kohta, siis õnnestus mul esimese kahe nädalaga juurde võtta 7kg. Oi ma mäletan seda esimest kaalumist pärast võistluseid, täiesti kottis! Ma lõpetasin konkreetsete toitumishäiretega ja ma lihtsalt sõin ja sõin ja sõin ja see kuradima kõht lihtsalt ei saanud täis. Ei saanud! Kõik esimese hooaja teinud võistlejad teavad, mis tunne see on. Tavainimene ei saagi sellest aru – pea korra ühte inimsusevastast dieeti pool aastat ja siis saad teada. Jõhker. Aga ega see +7kg ei olnud ju lagi. Uut dieeti alustasin ma lavakaalust umbes 11kg raskemana. Oiiii vaene Peep, pidi mind ikka korralikust madalseisust välja tõmbama.

Peale teist dieeti (ehk esimest dieeti Peebu käe all), otsustasin, et sellist kaalutõusu mina enam ei taha ja tahan olla suvel parimas vormis ever. Mõeldud-tehtud. Hoidsin enda lavakaalu pea 3 kuud. Esimesed vitsad olid liiga hästi meeles ja kaalusin ja mõõtsin enda toitu ka peale võistluseid grammi täpsusega. Ei mingeid lappeid, kõik oli range kontrolli all. Aga nagu ma juba korduvalt rääkinud olen, siis ega lavavorm ei ole normaalne vorm ja kehal ei ole seal hea olla – veel enam, mitte mingit arengut pole võimalik teha, kui sa tiksud ikkagi madalate kalorite peal. Peep luges mulle korduvalt sõnu peale, et kurat võtaks, kasvama on vaja hakata, aga no need kõhulihased, nendest oli nii raske lahti lasta. Ja kui ma siis augustis lasin, mõtlesin et lasen natukene, siis… siis sain ma hamba verele. Sõna otseses mõttes. Andke narkarile natukene ninna ja vaadake, mis saab. Andke mulle keeleotsaga suhkrut ja vaatame, mis saab. Kabooooom olin ma olnud lavavormis 3 kuud ja endale piitsa andnud ja kui ühel hetkel see piits ära kadus, siis oli tulemus käes. Minu rekordkaaluks sai isegi lavavormist +15kg.

Kohe olid kohal kõige targemad teadjad, kes iga jumala päev ikka käisid ja mõõtsid mind küll silmade ja küll kätega. Päriselt päriselt. Ma ise olin nii kuradima uhke ja õnnelik, sest Peebuga selleks hooajaks valmistudes ma tegin ära mingeid täiesti imeasju – nagu igas mõttes. Ma kükkisin mingeid utoopia numbreid, lõpuks ometi oli hakanud mul jalgade peale liha tulema, enesetunne oli nii kuradima hea, kuni täpselt sinnamaani, kuni keegi tuli jälle moraali lugema. „Issand Kaisa, sa oled jälle juurde võtnud?“ „Issand, maksimaalne kaalutõus hooaja väliselt on 5kg“ „Noh, sõid paksuks ennast jälle jah?“ „Oii issand, sul on sangad tekkinud?“ jne jne. Kuradi hakikari ma ütlen. Päris haige, kui keskealised tuntud meestreenerid käivad ja käivad ja targutavad ja targutavad. Pole ime, et neid faking toitumishäireid nii palju on, kui inimesed nii kuradima õelad on. Ilmselgelt iga kord kitusin Peebule ära ja ta käskis kannaga näkku tõmmata neile iseteadjatele. Vot täpselt. Istuge sisse! Võtsin juurde, täiega võtsin, nautisin elu ja fakk tegin elu vormi. Veel midagi köhida? Kuradi teadjad.

Ahjaa, vahepeal teeme veel ühe atsurri! Ma pean selle välja saama. Kõik võistlejad, kes te valmistute. Kuulake ainult ja AINULT enda treenerit ja vsjo. Mitte kedagi teist naksitralli. Kui palju on mulle ligi astunud neid staartreenereid, kes on hakanud mulle kohe suruma, et „Tead sa peaksid ikkagi rohkem cardiot tegema“, „Tead sa peaksid ikkagi vähem süsivesikuid sööma“, „Tead, sa peaksid ikkagi treeningkava teistmoodi tegema“, „Sa oled liiga lihaseline bikini jaoks, sul on liiga suur trapets ja liiga suur selg“ jne jne. Seda, et… Minge sinna samma, kuhu päike ei paista! Päriselt ka no! Minge-minge! Veel hiljuti astus mulle Spartas ligi üks esimeseks hooajaks valmistuja ja kurtis, et üks naksitrall (tuntud treener) oli talle öelnud, et ta ei peaks bikiinis võistlema, sest tal olevat liiga suur trapets ja liiga lihaseline ülakeha. Ma vaatan neiule peale ja ta on kaks korda väiksem kui mina. Kuidas kurat? Kuidas kurat tuleb üldse keegi selle peale, et võiks midagi sellist üldse kommenteerida. Hoidke faking enda arvamus iseendale ja laske võistlejatel valmistuda. Jobud!

Sain välja, aitäh. Kui sa oled ka selline jobu, siis ole pai ja tule siia. Ma tahaks sulle kannaga näkku panna! Homme! Täna oli jalapäev ja jalg veits tudiseb. Tegin rekordi kükis jälle. Paks, aga tugev!

Igatahes. Nii, sellel hooajal ma küll plaanisin tulla dieedist välja küll ühtepidi ja küll teistpidi, aga lõpuks ma lihtsalt lõin käega. Päriselt. See viimane dieet oli mulle raske, see oli nii kuradima raske. Ja kui mul vahepeal käis mõte, et äkki valmistuks sügiseks, siis selle mõtte ma matsin suht kiirelt maha. Ülikõva oleks olnud küll uuesti lava peale minna, sügist pole ma ju kunagi ette võtnud – olen alati valmistunud kevadeks, aga… EI! Ei aitäh! Kogu see mõte uuesti dieedist, see tõstab mul ikka veel ihukarvad püsti.

Ma päriselt ka ei taha Statist enam seda musta kohvi, ma tahan õlut juua, kui isu tuleb, ma tahan leiba süüa nii palju, kui ma tahan, mitte nii palju, kui makrodesse mahub, ma tahan kohupiima süüa terve paki, mitte ainult paarsada grammi. Ma tahan lakkuda selle pähklivõi lusika puhtaks, mitte visata seda kraanikaussi. Ma ei taha seda köögikaalu ja ma ei taha, et kella asemel ma näen, kui palju on aega järgmise toidukorrani. Ma tahan, et mul tuleks uuesti see tunne peale, et ma tahan seda uuesti teha ja ma olen selleks valmis, aga praegu… praegu ma ei taha midagi sellest kuuldagi. EI!

Viimasest dieedist ma tulingi välja täpselt niimoodi, et ma sõin ja jõin täpselt seda, mida ma tahtsin ja üritasin eemale peksta seda stressi ja jama, mis sellega kaasneb. Kui sa päriselt arvad, et sa sööd ära ühe tahvli šokolaadi ja sa tunned ennast süüdi, siis sa võid korrutada selle tunde umbes saja viiekümnega ja umbes täpselt nii süüdi tunnen ennast mina. Minu jaoks pole kunagi olnud raske dieeti pidada, minu jaoks on sigaraske sellest välja tulla. Rutiin ja organiseeritus on minu parimad sõbrad ja kui mul neid ühel hetkel pole, siis hakkab mul raske. Peale seda hooaega ma lubasingi endale, et ma tahan saada ennast korda. Korda selles mõttes, et ma tahan süüa ja trenni teha nii, nagu ma tegin seda kunagi varem. Ma tahan süüa ilma enda toidukorda makrodeks lahti võtmata ja ma tahan teha trenni niimoodi selle mõnusa feelinguga, mida ma tegin varem.

Minu käest on palju küsitud, et kust saada motivatsiooni, et trenni teha ja kust mina seda saan? Tahate ma ütlen teile ausalt – nagu päris ausalt. Minu jaoks on juba pikemat aega trennis käimine nagu hammastepesu. Ma teen selle ära, sest seda peab tegema, sest rõve on patseerida ringi sitase suuga. Vsjo. Ma teen trenni, sest ma tean, et ma tunnen ennast kehvasti, kui ma ei tee seda. Millal mul oli viimati selline trenn, kuhu ma läksin naeratus kõrvuni ja mott laes? Kurat ma ei mäletagi. Neid kordi jääb vähemaks kogu aeg. Eks ma mõned korrad kõnnin ju vannituppa hambaid ka pesema naeratus suul, aga väga mitte. Vot seda ülihead tunnet ja räiget motivatsiooni ma igatsen. Igatsen julmalt. Ja ma tean, et ma ei saa enne hakata uuesti valmistuma millegiks, kuni seda tunnet tagasi pole.

Näe kurat, jälle pritsib mingit emotsionaalset asja vahele. Sul on kindlalt silmad rullis juba…tahaks ju jõuda sinna kaaluvärgini tagasi. Praeguseks olen ma juurde võtnud täpselt sellesama umbes +15kg, mis mul õnnestus alla saada. Ehk ma olen täpselt samas seisus, kus ma olin eelmine kord enne dieeti. No vähemalt kaalu mõttes. Kas ma kahetsen? Nii ja naa. Ma igatsen loomulikult paremat vormi, aga ma räigelt naudin praegu seda, et minu jaoks täiesti utoopilised raskused on jälle minu jaoks igapäevatrenn – rekordeid sünnib kus see ja teine. Räige terminaatori tunne on. Ma reaalselt ei suuda trenni teha, kui ma ei näe arengut. Ma tegelikult kõige rohkem vist kardangi seda, et mis siis saab, kui ma ühel hetkel enam ei progresseeru.

Nagu ma räägin, minu jaoks on kõige kummalisem mõista neid inimesi, kes käivad trennis lihtsalt samu raskuseid edasi-tagasi liigutamas, päevast-päeva, aastast-aastasse. Tahaks räigelt peeneks tõmmata ennast! Tahaks teha mingeid haigeid asju. Tahaks liigutada haigeid raskuseid, veel rohkem, veel jõhkramalt. Ja kui ma ühel hetkel neid kõhulihaseid jälle tagasi tahan, siis ma tean ju täpselt, mida teha on vaja. Sain eelmine kord hakkama, saan ka seekord. Aga enne tahaks lihtsalt natukene päriselu ka elada. Päriselu selles mõttes, et tegelikult on peale kõhulihaste ja jõusaali elus palju muudki. Tegelikult ka on. No näiteks see kuradima seksikas ja ümmargune kann, mida mul mitte kunagi olnud pole, aga praegu peeglist vastu vaatab. Damn! Sellega tõmbab isegi kõige edevamale neegrineiule koti pähe. Äge! 

Ja kui ma uuesti valmistuma hakkan, siis sina, kes sa praegu keerutad ennast kringliks arvuti taga nagu madu ja lased peenet sisinat – ma luban sulle, et ma teen sellise vormi, et sa pead taaskord enda sõnu sööma. Panen juba Niked valmis, mis mustrit sa enda näkku saada tahad?

K.

 

 



39 thoughts on “Kas ma läksin jälle paksuks? Kuidas dieedist väljatulek mulle mõjunud on ja mis minust üldse saanud on?”

  • Ma ise pole bikini alal pro ega midagi, aga Sinu ja Atsi ja Liisi tegemisi jälgin huviga. Kas võib siis kokkuvõtvalt öelda,et kõrgtasemel bikini fitness (lavalaudadel) pole mitte mingil viisil spordiala,mis nö tervist turgutaks (kogu see nö “inimsusevastane dieet”)?

    • Mitte ükski spordiala, mida sa teed nö tipus, pole tervisele normaalne. Inimsusevastast dieeti ma tegin Fitmodelli aegadel. Hetkel ma leian, et valmistudes Peebu käe all, ma teen dieete ikka väga mõistlikult ja inimlikult – noooo nii inimlikult, kui neid üldse teha saab. Liis ja Ats on täiega toredad 🙂

  • Kaisa, sa oled lihtsalt nii äge naine !! Minu enda jaoks kindlasti suur inspiratsioon ja Salmes oli sinu vorm tõesti vägev. Palju edu sulle ja ära lase sellel madude sisinal ennast muuta,

    • Heiiii! Sa oled nii armas, et niimoodi ütled 🙂 Ja ma üritan mitte – tõmba labakäega piki tatti mulle, kui ma peaks muutuma.

  • Väga hästi kirjutatud! Ma kindlasti ei kasutaks sõna “paks”, sest olgem ausad, paljud tahaksid olla sellises vormis nagu sa praegu 😀 Miks mina bikiinifitnessist kunagi loobusin, oligi see, et ei tahtnud end peale lavavormi tunda paksuna ja koguaeg piltide alla kommenteerida, et oi mis põrsas ma olen jne…ise tegelt paremas vormis, kui enamus naisi. Super kuulda, et tunned end seksikana ja ei põe nii hullult seda +15kg, et oleks rohkem sinusuguseid 🙂 Naised, kes on ilusad ja vormis võiks sõna PAKS üldse ära unustada!

    • Kusjuures ma olen selles suhtes täiega nõus sinuga. Võistlemine rikub ära naised, päriselt ka – kogu see dieeditamine ja ideaalvormi tagaajamine viib nagu reaalsusest nii kaugele. Ise vaatad peeglisse, tundud nii pehme, aga teised vaatavad, et eluilus vorm. Ma nagu ei ütle, et see pluss 15 nüüd väga mõistlik on, aga laske elada. Ja ma ise tunnen ennast nagu maru mõnusalt, kuni keegi teeb jälle mingi märkuse… siis paratamatult lähed vaatad jälle peeglisse, et kas tegelt ka nabapluusi enam kanda ei või? 🙂 Aga jepp, haige see spordiala selles suhtes on.

  • Mõnus lugemine! Sa kirjutad nii hästi ja selles on tunda sellist energiat….noh, et nüüd lähen ja teen ja olen sama võimas, kui Sina! Jube hea! Ja Sa näed nii hea välja praegu! Edu ja jõudu selle hea trennivaibi leidmisel! 🙂

    • Kamooon, sa oled naine! Sa oledki võimas! Päriselt ka oled. Ja mina ei ole küll mingiks mõõdupuuks siin 🙂
      Ja tänks – seda uut motivatsioonilaviini oleks hädasti vaja praegu.

  • Oeh, kurb on lugeda selliseid ussitajaid 🙁 Ehh muud nagu ei oskagi kommenteerida, kui et lihtsalt ülivõrratu terminaator oled. Need valgete riietega pildid- no täiega wow 🙂 Vormipildid nkn 😀
    ahhjaa- kuule kuidas sul kapp jagatud on riiete kohapealt, kui vorm kõigub 15 kilo ringis, et need trenniriided ja muidu riided, mida kannad siis kui lavavormis oled ja siis osad, mida kannad siis kui oled terminaatorirežiimis?

    oeh, neid sinu pilte vaadates tuleb ka aegajal tahtmine triatloni ridadelt hoopis jõusaaliridadesse kuuluda, sest noh tahaks suuremaid õlgu ja rohkem lihaseid aga miski “ei aita” lihaskaole paremini kaasa, kui mega pikad aeroobsed trennid- noh 4h ratast või 3h jooksu ja 2h ujumist 😀 Igal oma armastus eks.
    Lihtsalt Sind on nii ilus vaadata, et damn noh 😀

    • No sügav kummardus – nii palju positiivset emotsiooni – aitäh 🙂
      Tegelikult ma lavavormis olles riideid ei ostagi. Sest nooo, lavavormis ma olen ju reaalselt mingi kuu aega max ja siis tulen ju tagasi nö reaalsusesse. Jah, tuleb tunnistada, et mingid väga napid topid ja hotpantsid lähevad kapi taganurka uut dieeti ootama, aga selga need lähevad ikka. Lihtsalt endal on veidi selline viiner kiles tunne 😀 Ütleme nii, et dieedi lõpus on mu riided seljas kottis ja muul ajal istuvad normaalselt.
      No eks sa pead ise ära otsustama ikka, milline sa tahad olla. Võistlused võistlusteks, elama peame enda kehas aastaringselt. See on ka üks põhjus, miks ma ei ole näiteks bodyfitnessi läinud. Geneetika soosib, kõik soosib, aga ma tahan jääda ikkagi selliseks, nagu olen 🙂

  • Krt ma üldiselt ei nõustu sinuga üldse, kohe reaalset ei meeldi sinu enamused väljaütlemised.
    Aga täna lugedes zeda teksti, tundsin ära ennast.
    Ma olen 173cm pikk, vahepeal kaalusin 59, kuulsin lauseid, et ou liiga peenike oled, siis läksin elus esimest korda trenni, võtsin juuurde umbestäpselt 8kg, ja peale seda hakkasin kuulma kui rämedalt ma juurde olen võtnud ja kui kole on vaadata.
    Kelle kuradi asi on, kas ma kaalun 59 või 69, või isegi 79?
    Äkki ma ise olen rahul enda pekise persega ja rippus maoga? 🤣

    • Ohsakurat. No tee, mis sa teed või jäta tegemata, ikkagi leidub terve hunnik inimesi, kes leiavad sinus midagi, mille kallal nokkida 🙂

  • No mis paks? Tugev on see sõna! Mitte et minu arvamus siin midagi tähendaks, aga minu jaoks on selline toekam (kah vale sõna, aga mitte siis väga kuiv) vorm täielik iluideaal. Et no vaatad peale ja saad aru, et see naine on tugev. Täielik #goals! Aga väga kange piiga oled ja see kuidas sa oma eesmärke täidad on suureks eeskujuks!

    • Suure kondiga oli kunagi see väljend, aga no minu peas tähendab see ikka ühte ja sedasama… täpselt samamoodi see tugev 😀
      Aga saan su pointist aru küll. Ja tänks sulle selle positiivsuse eest 🙂

  • Sa oled nii ägedalt aus, räigelt aus 😊 Sõitsin just täna Sparta juures sinust mööda ja no pea keeras tagurpidi, sa oled niiiiiiiiii ilus, ja just eriti oma lisakilodega 😉 Anna minna, sõjaprintsess Kaisa 🥰

    • No keegi peab selle välja ütlema – kui ei ütle teised, ma ütlen siis ise 😀
      Jah? No täiega armas sinust. Annan 🙂

  • Taaskord nii hea lugemine. See on uskumatu, kui õigesti sa oskad kõik asjad välja öelda. Ise olen kahjuks selline, kes küll mõtleb sama, aga välja öelda ei julge. Aga tõesti, hoian sulle pöialt ja kuradi äge naine oled.

    • Noh, ega ma ise pean ka arenema selles suhtes, et mõnikord võiks ka enda suu õigel ajal lahti teha, mitte endasse koguda ja siis kõik välja pursata.
      Ja sa oled nii armas, et sellist asja kirjutasid. Aitäh sulle.

  • Tead, mölisevad alati need, kellel millegi üle kadedust on tunda 😉 Seega nad ise ka teavad, et sa neist parem oled, kuid ei julge tunnistada. 😀
    Tubli oled ja näed ka ”paksuna” hea välja.

    • Ma olen täiesti nõus, aga võiks nagu vähem seda mölisemist olla. Üleüldse elus, rääkides spordist või mitte.
      Inimesed on ikka haigelt õelaks läinud, ei teagi mispärast.
      Ja tänks sulle 🙂

  • Sa oled täiega tegija!! Imetlen sind ja sinu ellusuhtumist. Palju edu sulle kõiges mis ette võtad :)!

  • OMFG, mis NAINE! Ulme on Su blogi lugeda, Sa ütled täpselt nii nagu mõtled ja see on lihtsalt nii kõva ja niiii õige! Vaatan Sulle alt üles ja hoian kõiges, mida teed, täiiega pöialt❤️ Sa oled kindlapeale üks ilusamaid naisi, oled Sa siis 15kg raskem v kergem!

    • Õuuuuuu stooooop Atsurr, ei vaata mulle alt ülesse – silmast silma ikka 🙂 Nõunõunõuuu!
      Rohkem siirust ja armastust noh, ma rohkem maailmalt ei tahagi.
      Ja no fakk jee, sa oled lahe!

  • Wow !!!
    Kaisa sa oled supper äge naine …
    Minu tutvus ringkonnas on päris mitu tibikest ,kellele sa ei meeldi ja igakord ,kui nad midagi jälle plõksivad siis ma soovitan neil alati tenni minna selle asemel ,et kadestada sind ja ka teisi …. Mina kaotasin oma keha kaalus 34 kilo aga tänu oma laiskusele ja ka nüüdseks tervise probleemidele on nats tagasi tulnud … Jälgin sind igal sammul … Go go Kaisa …. Oled eeskuju …. Pole olemas raskust millest üle ei saa ….

    • Mine metsa, sa oled nii vinge! Päriselt ka no.
      Ja jumal tänatud, et ma kõigile ei meeldi. Maru kahtlased on need, kes kõigile peale lähevad 😀
      Kui sa oled juba korra selle 34kg maha võtnud, siis usu mind, pole mitte mingit probleemi ennast jälle käsile võtta 😉 Sa suudad ise samamoodi kõike, millest unistad.
      Ja gaaddeeem aitäh nii heade sõnade eest. Rutska!

  • Hei, olen suve nautinud ja polegi jõudnud veel seda postitust lugeda…
    Nägin sind hiljutu wagwani festivalil ja julgesin ligi karata ja öelda, et: “Tere, sa ei tea mind, aga sul on nii äge blogi!”
    Hiljem lootsin, et sa mind püstihulluks ei pea😁 aga lugedes seda postitust, et kui õelad inimesed on siis olen kuradima rahul, et julgesin ligi tulla ja midagi head päriselt öelda, mitte ainult kõrvalt vahtida ja sõbrannadega sosistada!
    Olin nagu väike plika, jumala õnnelik, et ohh päriselt nägin sind.. Ma pole kunagi fänni tüüpi inimene olnud ja pole praegugi, aga millegipärast olin väga rõõmus!

    Naudi ELU edasi ja dont give a shit what others think!

    • Heiiiii! Kuule mine metsa, taaskord – ma olin ise normaalne muna ju. Ma oleksin võinud sind siis kallistada või midagi teha no. Jäin täiega mökk-mökk vahtima. Kurat noh! Mul jäi täiega hingele.
      Sa oled kuradima äge, päriselt ka! Ja ära fänna, see nii imelik sõna. Tule lenda teinekord uuesti peale ja teeme õlle või midagi 😀
      Lavjuuuu!!!!

  • 😉🙏 Täiega tänks, et muutsid mu päeva seda vastust lugedes palju paremaks, sest kahjuks on mul üheks töökaaslaseks kõige nõmedam inimene, keda oma 27eluaasta jooksul kohanud olen ja ilma naljata! Tuled annad paar lõuahaaki äkki🤣

    Ahh ära põe teinekord tulen kindlasti ligi, kui jälle tllnna satun, elan vilandis ise…

    Päikest, Kristiina!

  • Kas on lootust lähiajal saada ka postitust sinu hetke toitumisest ja treening rutiinist? Nagu reaalselt naine, sul on ülivõimas vorm ja need õlad. Kui kuskilt saaks tellida, siis telliks endalegi sellise vormi. Enda trennidest poleks kohe üldse kasu, kui sind vaadata. 😀
    Ja tulles postituse pealkirja juurde, siis mis paksuks. Ka praeguses kaalus/vormis oled sa võimas ning keda ikka kotib, mis teised kuskil oma lõugu lõksutavad. 🙂
    .

    • Kusjuures, jumala hea point, ma polegi nii kaua mingit updatet teinud.
      No etteruttavalt võin öelda, et ega midagi nagu ei muutu väga. Vähem, aga raskemat trenni ja ropult toitu peale ja niimoodi kuni järgmise prepini.
      Ja no gaaddeem tänks nii heade ja positiivsete sõnade eest. Nii armas.
      Nooh, mulle endale tundub ka kõik praegu okei, aga kuna ma ise olen ennast ju teiste ette hindamiseks toonud, siis ma saan ikka sellist tagasisidet tihti, et oooh boosemoiiiiii.

Vasta hjk-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga